reisikiri indiast

üritan lõpuks end käsile võtta ja paar rida kirja panna, enne kui viimnegi mälestus reisist on ununenud :). siin kohal muidugi tänud minu abikaasale, kes mind kupja kombel kirjutama utsitab. tõesti mul on ju sellist inimest väga vaja(kinnitavad ilmselt kõik, kes mind vähegi tunnevad).

proovin vähegi kui võimalik kirja panna kuupäevaliselt, et kõik oleks paigas.
alustan siis algusest.
10 jaanuar. – lõpuks on käes see kaua oodatud päev. reis indiasse! wow, ma olen nii õnnelik. kolm nädalat tundub terve igavik. ja kõik on tõesti alles ees.
sul on mingid ettekujutused, lootused, soovid. kuid korra indias käinuna on sul küllaltki selge, et sa võid teha küll plaane, aga kukub see välja hoopis teistmoodi. (ok see oli natuke ülepaisutatud väide, aga mingi vimka tuleb alati sisse, see on kindel)
SAME SAME IS ALWAYS DIFFERENT
keskpäeval kogunes reisiseltskond lennujaama. kaaslasteks olid tiina, urs ja kaks minu jaoks veel tundmatut tüüpi. ette rutates võiks mainida, et üks täiega möödapanek ehk siis A, aga teine valik selle eest täiega pihtas–põhjas :) – Helena.

• alustasime reisiga laupäeval kell 13.00, kõigepealt helsingisse ja sealt edasi mumbaisse. kus tuli oodata seitse tundi kohalikku lendu goasse. paras piin. sihtpunkti – anjunasse (põhja–goa) jõudsime pühapäeva õhtul kella viie paiku. kõik ei läinud just plaanipäraselt, eestis bookitud külalistemaja ei õnnestunud leida. isegi kohalikest polnud sel puhul mingitki pidi kasu. ju siis selle nimelist tegelikult ei eksisteerinutki. lõpuks leppisime a vivenda nimelise külalistemajaga. võtsime kaks tuba – kuna pinged pikast reisist, väsimusest, kuumusest ja kes teab millest veel olid laes – siis kuidagi tubade jagamine läks nii, et mina olin vägagi rahul. tiina ja A olid ühes ja mina ursu ja helenaga teises toas. pidime plaanipäraselt olema anjunas 5 päeva ja ööd ja siis edasi lõuna poole liikuma. aga kujunes nii, et meile meeldis seal nii väga, et otsustasime jääda veel paariks päevaks. ja meeldis isegi nii, et otsustasime, viimase nädala ka seal veeta,sel juhul muidugi kui mujal ei peaks veel toredam olema.
• 11 jaanuar. – meie saabumis päev. seda päeva eriti pikalt polnudki kuna jõudsime (nagu eelnevalt mainitud) sinna õhtul ja olime kõigest ja kõigist väsinud. seadsime end vaikselt igaüks omaette nohisedes sisse ja läksime õhtustama. valisime selleks koha nimega cafe lilliput, kust kostus mõnusat muusikat ja tundus, et on tore seal vaikselt aur välja lasta ja reisikaaslastega väike eine ja unenaps :) võtta. kuid pinged polnud veel kahjuks kaugeltki vaibunud. vanem generatsioon ei talunud liiga kõva muusikat sel hetkel ja seltskonnad jagunesid nii nagu tubadeski. järelejäänud , aga püüdsid eelnevatele draamadele mitte mõelda ja tähistada, vaatamata kõigele, eelseisva suurepärase reisi algust. ja seda me ka tegime.
• 12 jaanuar meie esimene hommik anjunas. otsustasime hommikust süüa shiva valleys (mmm home sweet home). kohas, millega olime tutvust teinud juba eelmisel aastal. tellisime oma tavapärase hommikusöögi (tavapärase, seetõttu, et see oli ka eelmisel aastal meie igapäevane hommikusöök) – masala caij ja banana porridge with honey. parim, mida hommikul tahta ja millest iialgi ei saa küllalt. ka esimese poole päevast otsustasime shivas veeta, päevitades ja hüti poistega tutvust luues. siis, aga tuli jalge alla võtta tee calangutasse. koht kus eelmisel aastal resideerusime. otsustasime minna jalgsi, kõigepealt tuli ronida üle suure mäe, siis läbida baga rand, jaaa nagu nipsti kohal :). põhjuseks, miks calangutasse oli see, et raha vajas vahetamist ja lennujaamas seda kõrgema kursi tõttu ei teinud. ühtlasi otsustasime ka vanu tuttavaid külastada. õhtusöök goan wavesis:). kahjuks selle hüti poistest, keda meie teadsime oli seal nüüd vaid kaks. erik – tiina austaja ja kotkanäoga poiss. turistide vähesuse tõttu neid seal nii paljukesi ei vajatud. majanduslangus, mis parata. vaatamata sellele oli meil mõnus söömaaeg, kuigi mina pühendusin rohkem rummile ja colale. samas oma väärtuslikku postkaarti mudides. mille hiljem helena mult ära varastas ja seda tunnistada ei tahtnud :). palun vabandust helena, ma pidin selle loo ka siia ju panema. tead kui südamelähedane see postkaart mulle ju ikkagi oli. aga õhtusöögi juurde tagasi tulles, siis meiega ühinesid veel paar toredat soome poissi –karri ja marko, kellega koos hiljem helena ka iltakännit tegi :). igaljuhul kirev seltskond aitas kaasa sellele et, õhtu kujunes pikaks ja lõbusaks. ka ööbida otsustasime rannas. helena, tiina ja a jäid goan wavesi ja meie ursulaga läksime vana sõbra baba juurde. prrrr, aga rannas seekord ööbida polnud üldsegi nii tore kui eelmisel aastal. esiteks oli öösel palju külmem ja teiseks nii kui natuke valgemaks hakkas minema hakkasid varesed kraaksuma. igatahes seekord jäi see öö rannas meile esimeseks ja viimaseks.
• 13 jaanuar –tean see oli teisipäev, sel hommikul veel ei teadnud et, see päev on edaspidi väga tähtis päev nädalas. eriti neile, kes kuuluvad shiva valley suurde perekonda :). aga sellest hiljem lähemalt. võtsime päevaplaani külastada teisi toredaid põhja–goa randu peale anjuna. kõigepealt vagator, väga ilus ja väga vaikne rand. teatavasti peaks vagator olema anjuna järel teisel kohal, kus toimuvad kuulsad goa trance peod. aga ka eelmisel aastal päevasel ajal seda randa külastades tundus, et see on pigem selline omaette olemise koht, kus eriti palju rahvast pole. taas käisime imetlemas saksalasest hipi poolt kivisse raiutud kujundeid. kahjuks ei saanud meiega ühineda helena, eelmisel õhtul tehtud iltakänni tõttu. pidi sel korral pea kivi vahel päeva õhtusse veeretama :). järgmiseks peatuspaigaks sai ashwemi rand –ilusa läbipaistva helesinise veega rand, kuid see oli ka üldiselt kõik, seda midagi, mis sinna kauemaks oleks sundind jääma, selle koha juures polnud. tagasi anjunasse jõudsime päikeseloojanguks – see on vaatepilt, mis paneb igal õhtul nii turiste kui kohalikke just kui tardunult taeva poole vaatama. kõik muu tegevus seiskub. kahjuks kestab see vaid kuskil pool tundi ja läinud ta ongi. aga nüüd. lõpuks jõudsin päeva tähtsündmuseni. oma päevatuurilt tagasi, seadsime sammud õhtusöögiks shiva valley poole. teel sinna oli juba kaugele kuulda valjut muusikat. see kohe kindlasti tuli shivast. ja nii see oligi. toimus traditsiooniline iga teisipäevane pidu shivas ja vaieldamatult parim selles rannas. usun, et minu arvamusega on liitujaid. wow! see oli väga väga hea. oleksin vist tantsinud hommikuni – see tunne on ülev kui su käes olev väike pall hakkab järjest suuremaid ja suuremaid mõõtmeid võtma ja mingil hetkel on tast saanud suur mull ja sina oled selle sees. rohkemat ei oskagi tahta. see ongi lõpptulemus – saada mulli sisse. kuid kahjuks väsisid mõned meist varakult ja läksime seekord kõik koos ilusti koju tudusse.
• 14 jaanuar –kolmapäev. jällegi väga tähtis päev. igal kolmapäeval on anjunas turg. juba hakkaski tekkima tunne, et miks nii palju raha üldse kaasa oli vaja võtta :). tegelikult pole hirmugi, et sa külastades seda turgu kohe mitte midagi ei osta. võimatu. meil see otse loomulikult ka eesmärgiks polnudki. seega sättisime end juba õige varakult turule. esimeseks sihiks – kurikuulsad tiibetlaste ehted, mis on tõesti väga ilusad ja samas ka kvaliteetsed. teades oma asjade väärtust ei ole võimalik tiibetlastega eriti hinnas kaubelda ja tegelt pole tahtmistki, vastupidiselt indudega kauplemisele, nendega kohe peab :). nii see päevake veeres, ostes kokku asju mida sul tegelikult vaja polegi. oled justkui mingis surnud ringis, kust enam välja ei saa, imestades kui hea kaupleja sa ikka ole ja kui kalli kaltsu oled võimeline nii väikse summa eest kätte saama. mõttetu aja raiskamine, aga ometigi mingil hetkel saavad emotsioonid võitu. olgugi, et oled endale eelnevalt sisestanud - lähen lihtsalt ja vaatan ega mul osta pole ju vaja. nojah. ja siis läheb nagu ikka.
• 15 jaanuar - neljapäev. enne anjunast lahkumist oli plaan veeta ka päevake calangute rannas, vanade semude juures cafe tropicanas. tundus õige päev selleks. nii hea on mõelda, et näeme jälle gitat, anitat ja väikseid sõbrannasid - carismat ja dipat, keda õhtusel külastusel nädala alguses ei õnnestunud näha. suurest ärevusest ärkasime ursulaga juba varakult, kotid selga ja jälle üle mäe calangute poole ajama. helenale, kes veel mõnusalt norises, jätsime juhised, skeemid, särgid-värgid, kuidas meid hiljem üles leida. kuid kahjuks ei läinud nii nagu plaanitud: gital oli sündinud mõned kuud tagasi väike beebi, carisma ja dipa olid koolis, jack oli naise võtnud ja kusagile mujale kolinud. kogu meie armsast pundist olid jäänud vaid anita ja baba. kui mitte veel arvestada tropicana bossi - ilalõug tonit. see koht polnud kaugeltki nii armas enam kui eelmisel aastal. isegi meie armas sõber baba oli kuidagi machomeheks muutunud. mingi hetk oli jõudnud calangutesse ka helena, kellele kokkulepitud kohta vastu pidime minema. mõtlesime, et vana tuttav kant, et äkki lõikaks ja läheks otse :) - piret ja tema teada-tuntud otseteed. muidugi eksisime ära, kuid iga asi on ju millekski hea. seal niimodi ekseldes hüüdis äkki meid üks noor hindu tüdruk. natuke lähemale minnes ei suutnud me silmi uskuda - see oli ju meie armas gita. ta oli taasnägemise üle sama rõõmus kui meiegi. näitas meile oma pisitillukest beebitüdrukut - muskani ja rääkis natuke oma praegusest elust, mis just eriti rõõmus ei tundunud. tema kaasa oli haigestund malaariasse, raviks raha pole piisavalt ja ta ise ei olevat ka ravile ravile minna. suht masendav lugu ühesõnaga. kahjuks pikemalt rääkida ei jõudnud, pidime kiirustama,et helena kinni püüda. aga lubasime gitale, et tuleme tagasi ja võtame aega, et muskanit pildistada ja siis pikemalt lobiseda. kuid kahjuks see lubaduseks jäigi.
  
• 16-17 jaanuar - reede-laupäev. viimased päevad anjunas, enne gokarnasse minekut. need päevad lubasime olla vaid shivas ja ainult shivas. veetsime need niisama lebotades, ujudes, päevitades, maailmaparimaid mango shake juues, päivakännisid tehes ja oma uute perekonna liikmetega lobisedes. PRAFULA - kindlasti üks eredamaid tähti meie peres :). tema oli see, kes varustas meid iga päev värskete puuviljadega - ananasside, arbuuside, kookoste ja meie uute lemmikute passionitega. tema tegi alati päeva rõõmsaks oma kallistuste ja niisama meiega lobisedes. tänu talle olen ka taas kahe augu võrra oma kehas rikkam :). aga nendest veidi hiljem. teine väga värvikas tegelane meie peres oli massaazi- maaster ANAN. teme pakkus meile iga päev massaazi, meie aga vastasime alati oma poolse massaazi pakkumisega talle:). selle peale vastas ta kätt südame kohal hoides "ooo my gaazz, oo no, not for me":). tohutult emotsionaalne vanem härrasmees, kes ei suutnud uskuda, et nii valge nahk nagu oli meie helanal üldse olemas on. ta ei jätnud kordagi vahele katset, kas või korrakski, midagi nii imelist puudutada :). ja siis muidugi kõige tähtsam - meie armas perekonnapea BB, shiva valley omanik. tema oli muideks see, kes selle perekonna jutuga lagedale tuli. kord juhtus seline lugu, et istusime shivas, tellisime endale õhtusööki ja sinna juurde ka üht meie lemmikut - naani. BB tsillis ka samal ajal meie laua juures. esiteks toodigi naan, mille me ka kibekiirelt nahka pistsime. BB rabas ka sealt väikse tükikese, natuke imeliku näoga meie poole vaadates. mina mõtlesin samal ajal, et eriti familiaarne mees, sööb siin meie naani. kui ma nii olin oma mõttemõlgutuse lõpetanud toodi lauda teine naan, mis siis tegelikult kuulus meile. appi kui piinlik, me olime nahka pistnud BB naani. aga tema ütles selle peale vaid "not problem, we are family". ja jaa,kui hea tunne - meid oli võetud perekonda:).
• 18 jaanuar - pühapäev. täna sõidame gokarnasse. koht, mis asub goast alla lõuna poole, karnataka osariigis. Plaanis on külastada Om randa , Poolkuu randa ja Paradiisi randa. Transpordi vahendiks valisime seekord rongi. Olime kuulnud igasugu lugusid rongisõidust Indias - kuidas rongid on ülerahvastatud, kuidas pole seal võimalik istuda ega astuda jne. jne. aga õnneks polnud midagi hullu, pingikaaslasi valida küll ei saanud, aga mis siis sellest, keegi just ei häirind ka.
• teen väikse vahemärkuse. siin kohal tänades kallist willut, kes kommenteeris, et pirta sa jõuad küll ennem indiasse tagasi kui selle reisikirja valmis saad. seega suures hirmus, et see ka nii juhtuda võib, üritan ennast jällegi kokku võtta.
• kohale jõudes hakkas päike juba loojuma, otsisime kiirelt ööbimiskoha,kuna pimedas on seda peaaegu, et võimatu teha (sest ööd on seal mustad). Reisust väsinuna vajusime juba unne vägagi varakult.
• 19.jaanuar. vara voodi ja vara üles :). kell 7 hommikul olime juba valmis igahommikuseks ujumaskäiguks ja siis juba uusi valdusi uudistama. esimeseks sihtkohaks valisime paradiisi ranna, kõlab see ju nii imeliselt. selleks võtsime paadi ja kuna oli varajane hommik oli ka võimalus merel delfiine näha - tõeliselt armsad olendid. paradiisi rand oli imepisike ja miski pärast tundus, meile kõigile, et me ei kuulu siia, vähemalt veel mitte. see oli just kui mingi kommuuni valdus, mida lähemalt uurima minna ei pidanud sobilikuks. tegime võiksed masala teed rannaäärses hütis ja asusime õigepea tagasiteele, kõrvus kumisemas hütis kõlanud mantra - CayatriMantra: BHURBHUHAV SVAH TATSAVITURRYAM BHARGODEVASYA DHIMAH DHIYO YONA PRACHODAYAT
  ülejäänud päeva veetsime meie peatuspaigas om rannas - ujudes ja hullude lehmadega võideldes, kes üritasid pidevalt midagi söödavat su asjadest leida. mina ja ursula võtsime veel ette väikse retke üle mäe poolkuu randa, mis oli samamoodi ilus,armas, väike ja väga rahulik. mäelt avanesid veel imelised vaated merele ja om rannale, kust sai tõepoolest aru, et mismodi see rand omale nime on saanud.
  
• 20.jaanuar - aitas meile küll gokarnast- tahtsime tagasi tsivilisatsiooni. järgmiseks peatuspaigaks sai Palolem - Goa lõunapoolseim rand. jällegi väga ilus rand, kus viibisime põhilise aja ka oma eelmisest Goas käigust. seekord tundus , et see koht hakkab kuidagi oma võlu kaotama - liiga palju turiste ja vähem kohalikku võlu- euroopalikuks kujunev rand.
  
• 21.jaanuar- ursula tirtsu sünnipäev. tahtsime tiinaga seda kuidagi eriliseks talle teha, aga kõik läks ikka nii nagu indias asjad lähevad :). soovid üht, aga ikka saad midagi teist, mis pole küll päris see nagu arvasid või lootsid, aga peaaegu. hea on see, et kõik lõpeb alati hästi. sel päeval tegime ka väikse paadisõidu jõel, kohalikke linde ja loodust vaadeldes. kokkuvõtvalt võiks selle kohta öelda, et hingematvalt ilus ilus oli see. nägin ära ka kingfisheri- ta on tõepoolest nii värviline lind, nagu olin teda piltidel ja õlu pudelil näinud. ja jaa see sama lind minu õllepudelilt :).
•